1. Diviis

Allikas: Vikipeedia
Mitte segi ajada 1. Eesti diviisiga

1. Diviis
Tegev 1918–1940
Riik Flag of Estonia.svg Eesti Vabariik
Haru Eesti maavägi
Suurus diviis
Tähtpäevad 21. november 1918
Lahingud Eesti Vabadussõda
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Aleksander Tõnisson
1. Diviisi Staap
Tegev 21. november 1918 – 1940
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Jaan Rink
Nikolai Reek
Konrad Rotschild

1. Diviis oli Eesti Rahvaväe ja Kaitseväe väekoondis, aastatel 1918 – 1940.

Oli Eesti esimene väekoondis, mis formeeriti ja suundus Vabadussõtta. Vabadussõja järel oli diviisi vastutuspiirkond Kirde- ja Põhja-Eesti.


Juhtkond[muuda | muuda lähteteksti]

Diviisiülemad[muuda | muuda lähteteksti]

  • kindralmajor Aleksander Tõnisson, 1. Diviisi ülem, 21. november 1918 – 29. detsember 1919,
    • Johan Unt, 1. diviisi ülema abi, 1. aprill – 24. oktoober 1919,
  • polkovnik Otto Heinze, 1. Diviisi ülem, 1919. detsember – Vabadussõja lõpuni,
  • kindralmajor Aleksander Tõnisson, 1. Diviisi ülem, 26. oktoober 1920 – 30. juuni 1921
  • kindralmajor Otto Heinze, 1. Diviisi ülem, 1921. aasta juuni – 1. oktoober 1928,
  • kindralmajor Aleksander Tõnisson, 1. oktoober 1928 – 31. oktoober 1932,
  • kindralmajor Otto Heinze, 1. Diviisi ülem, 17. oktoobrist 1932 – 20. maini 1933,
  • kindralmajor Aleksander Tõnisson, 1. Diviisi ülem, 18. mai 1933 – 14. september 1933,
  • kindralmajor Herbert Brede, 1. Diviisi ülema kt, 1. september 1933 – 5. september 1934,
  • kindralmajor Aleksander Pulk, 1. Diviisi ülem, 1. september 1936 – 8. november 1939,
  • kolonel Paul Triik, 1. Diviisi ülem, 8. november 1939 – 1940,

Diviisi staabiülemad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaan Rink, 1. Diviisi staabiülem, 21. november 1918 – 24. veebruar 1919,
  • Nikolai Reek, 1. Diviisi staabiülem, 20. veebruar 1919 – 1. aprill 1919,
  • Konrad Rotschild, 1. Diviisi staabiülema ajutine kohusetäitja, 1. aprill 1919 – 15. mai 1919,
  • Viktor Liivak, 1. Diviisi staabiülem, 14. mai 1919 – Vabadussõja lõpuni,
  • kolonel Ants Matsalo, 1. Diviisi staabiülem, 1939,
  • kolonel August Balder, 1. Diviisi staabiülem, 1939 – 1940,
  • Voldemar Karl Koht, 1. Diviisi staabiülem, veebruar 1940 – ,

1. Eesti Jalaväediviis 1918. aasta veebruaris[muuda | muuda lähteteksti]

Seoses Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 24. veebruaril 1918 muutusid eesti rahvusväeosad Eesti sõjaväeks. Esimene päevakäsk, kus on mainitud Eesti sõjaväge, ilmus 28. veebruaril[1]. 1. Eesti Jalaväediviisi komandör oli kindralmajor Aleksander Tõnisson.

Next.svg Pikemalt artiklis 1. Eesti Jalaväediviis.

Eesti sõjaväeüksused likvideeriti Saksa okupatsioonivõimude poolt ajavahemikus 20. märtsist kuni 15. maini 1918. aastal.

1. Diviis 1918. aasta novembris[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse korraldusega 21. novembrist 1918 moodustati Eesti Rahvavägi ja 1. Diviisi ülemaks määrati kindralmajor Aleksander Tõnisson, diviisi staabiülemaks polkovnik Jaan Rink.

1. Diviisi koosseisus moodustatavate polkude asukohtadeks määrati:

Suurtükiväe-, ratsaväe- ja inseneriväepolkude asukohaks määrati Tallinn. Diviisi arst dr. Hans Leesment.

1. Diviis Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri korralduse alusel kuulus 1. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Viru maakond ja Narva linn.

1918. aasta novembris alanud Eesti Vabadussõjas tegutses 1. diviis Põhja-Eestis ja Viru rindel ning Koos Vene Loodearmeega ka Operatsioon Valge Mõõk lahingutes Krasnaja Gorka operatsioonis ja Krivasoo lahingus.

1. Diviis 1920–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Diviisi paiknemispiirkonnaks jäi pärast sõja lõppu Põhja- ja Kirde-Eesti. Staap paiknes Rakverre.

Diviisi rajooni kuulusid:

Diviisi struktuur 1939. aastal:

  • juhatus ja staap Rakveres:

1. juulil 1940 kuulus diviisi koosseisu 3677 meest, tegelikult oli nimekirjas 2939 ja kohal 2631.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hannes Walter, Eesti kaitsevägi 80. Eesti diviis Saksa okupatsiooni ajal, Õhtuleht, 5. aprill 1998
  2. KAITSEVÄE ORGANISATSIOONI JA KOOSSEISUDE SEADLUS, Vabariigi Valitsuse poolt 27. aprillil 1928 a. antud seadlus, Riigi Teataja nr. 1 - 1922 a
  3. Vabariigi Presidendi otsus nr.3, 16. jaanuaril 1940