Kaubandus

Allikas: Vikipeedia

Kaubandus on majandusharu, mis hõlmab kõiki kaupa tootjatelt tarbijatele vahendamisega tegelevaid ettevõtteid, sõltumata sellest, millega kaubeldakse.[1]

Kauban­dus kui mitmekülgne ja kee­ru­lise struk­tu­u­riga majandus­nähtus on tihedalt seotud ja teeb koostööd teiste majandusharudega. Kaubad, mida tarbijatele müüakse muretsetakse suures osas tööstusest ja põllumajandusest. Kaubandus on omakorda tööstusele ja põllumajandusele varus­tajaks tarbe- ja tootmiskaupadega. Kaubandusel on tihedad seosed turismindusega, transpordiga, pangandusega ja teenindusega.[2][3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eelajalooline kaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaubandus pärineb eelajaloolisest ajast, mil inimesed hakkasid omavahel suhtlema. Kaubandus oli eelajalooliste inimeste peamine teenindusharu. Enne tänapäeval käibel oleva valuuta tekkimist, vahetati omavahel kaupu ja teenuseid. Kaubanduse ajalugu küündib kuni 150 000 aasta tagusesse aega. Usutakse, et kaubandus on eksisteerinud kogu inimajaloo vältel ja sai alguse Lääne-Aasiast.[4]

Hilisem kaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaegses Euroopas kujunes välja kaks suurt kaubandusmerd - Vahemeri ja Läänemeri. Neist olulisemaks oli Vahemeri, sest seal toimus kaubavahetus idamaade ja Bütsantsiga. Lübecki linnast sai sakslaste värav Läänemerele. Idast veeti Euroopasse sisse luksuskaupu, näiteks idas valmistatud kangaid, väärismetallist nõusid, nipsesemeid ja peenelt ning kaunilt kujundatud relvi. Lisaks toodi veel idast maitseaineid: pipart, kaneeli, muskaati, vürtsi jm. 13. sajandil muutus kaubavahetuse iseloom, kaugkaubanduses tuli luksuskaupade kõrvale ka nn massikaupu nagu kala, sool, vili. Kaupmehed teenisid suure kaubakoguse müümiselt väikest vaheltkasu. Idamaade ja Bütsantsiga kauplemisest lõikasid kasu eelkõige Itaalia linnad, millest olulisemaks olid Veneetsia, Genova ja Pisa. Linnad võistlesid tõsiselt turgude ja kauplemisõiguste pärast, vahel toimusid kaubandustülide tõttu ka tõelised sõjad, mille käigus rünnati üksteise laevu ja tegeldi ka mererööviga. Ainsaks pidurdavaks teguriks idakaubanduses oli väärismetallide nappus Euroopas ja kaupade kõrged hinnad. Oli tavaline, et maitseainekaubandusest said idamaised kaupmehed mitmesajakordset kasumit.[5]

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandil põhines vabakaubanduse ülimuslikkus peamiselt riigisisesel kasul. Arvutamise teel tehti kindlaks, kas mõne konkreetse riigi huvides oli impordi piirid avada.

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Suure Depressiooni ajal oli suur majanduslangus, mis kestis 1929. aastast kuni 1930. aastate lõpuni. Selle perioodi jooksul vähenes kaubavahetus ja muud majandusnäitajad langesid märkimisväärselt.

Alles II maailmasõja ajal lõppes majanduslangus Ameerika Ühendriikides. Sõja ajal 1944. aastal sõlmisid 44 riiki Bretton Woodsi lepingu, mille eesmärk oli vältida riiklikke kaubandustõkkeid, et vältida depressiooni. Sellega loodi eeskirjad ja institutsioonid rahvusvahelise poliitilise majanduse reguleerimiseks: Rahvusvaheline Valuutafond ja Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (hiljem jagatud Maailmapank ja Rahvusvaheliste Arvelduste Pank). Nende organisatsioonide tegevus algas 1946. aastal pärast seda, kui riigid ratifitseerisid kokkuleppe. 1947. aastal nõustusid 23 riiki üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppega, et edendada vabakaubandust. Euroopa Liidust sai maailma suurim tööstuskaupade ja -teenuste eksportija, suurim eksportturg umbes 80 riigi jaoks.

21. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on kaubandus ainult üks osa kompleksest süsteemist, mis püüab maksimeerida oma kasumit, pakkudes tooteid ja teenuseid turule (mis koosneb nii üksikisikutest kui ka muudest ettevõtetest) madalaima tootmiskuluga. Rahvusvahelise kaubanduse süsteem on aidanud arendada maailmamajandust, kuid kombineeritult kahepoolsete või mitmepoolsete lepingutega tariifide alandamiseks või vabakaubanduse saavutamiseks on mõnikord kahjustatud kolmanda maailma turge.[6]

Kaubanduse harud[muuda | muuda lähteteksti]

Kaubandusettevõtteid on võimalik lii­gi­tada ja tüpiseerida väga erinevate tunnuste alusel ( tegutsemise vorm, asukoht, äritüüp, suurus jne). Erinevate liikide ja tüüpide kaudu on võimalik hinnata ettevõtlus­struk­tuuri kaubanduses; struktuurilt on kaubandust võimalik liigitada erinevate tunnuste alusel. Kõige üldisemalt võiks kaubanduse jagada kolmeks: välis-, hulgi- ja jaekaubandus.[7]

Väliskaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

Väliskaubandus on kaubavahetus kahe või enama erinevast riigist pärit partneri (importija ja eksportija) vahel[8]. Enamus riikides esindab selline vahetuskaubandus märkimisväärset osa sisemajanduse kogutoodangust (SKP). Kuigi väliskaubandus on eksisteerinud läbi ajaloo, on selle majanduslik, poliitiline ja sotsiaalne tähtsus viimaste sajandite jooksul märgatavalt tõusnud.[9] Väliskaubandus annab erinevatele tarbijatele ja riikidele võimaluse osta kaupu või teenuseid, mis pole nende kodumaal kättesaadavad. Rahvusvahelistel turgudel leidub peaaegu kõiki tooteid: toit, riided, varuosad, õli, ehted, vein, valuutad ja vesi. Kaubeldakse ka teenustega: turism, pangandus, nõustamine ja transport. Toode, mida müüakse globaalsel turul on eksport ja toode, mis on ostetud globaalselt turult, on import. Importe ja eksporte arvestatakse riigi kontol jooksvalt makse bilansis.[10]

Hulgikaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

Hulgikaubandus on suurtes kogustes kaupade ostmine, ladustamine ja müük. Hulgikaupmehed müüvad kaupa edasi jaemüüjatele, kutselistele (tööstuslikele või kaubanduslikele) kasutajatele, ametiasutustele, teistele hulgimüüjatele või vahendajatele.[11] Hulgimüüjaid, kes tegelevad ainult mitte-konkureerivate kaupade või liinidega, kutsutakse turustajateks.[12]

Jaekaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

Jaekaubandusega tegelevad jaemüüjad ehk ettevõtjad, kes pakuvad kaupu ja teenuseid otse tarbijatele. Jaemüügiettevõtted võivad olla sõltumatult omatud ja juhitud, või osa jaeketist, mis koosneb kahest või enamast kauplusest, mille tegevust koordineerib üksik juhtrühm. On olemas palju erinevaid jaemüügiettevõtteid, nagu näiteks kaubamajad, supermarketid, odavate hindadega jaekauplused või postimüük. Tänapäeval on elektrooniline jaemüük kasvanud oluliselt kõrgemale tasemele kui jaekaubandus tervikuna.[13]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "[EKSS "Eesti keele seletav sõnaraamat""].
  2. "Kaubandus kui majandusharu".
  3. "Kaubanduse olemus".
  4. "https://en.bywiki.com/wiki/Trade".
  5. "Majandus ja kaubandus".
  6. "https://en.bywiki.com/wiki/Trade".
  7. "Kaubanduse sisu ja vorm".
  8. "https://et.bywiki.com/wiki/Rahvusvaheline_kaubandus".
  9. "What is international trade".
  10. "https://et.bywiki.com/wiki/V%C3%A4liskaubandus".
  11. "Wholesaler".
  12. "What is international trade".
  13. "Retail trade".